Filmisoovitus

Kinos Artis "Kuidas ma veetsin selle suve" (Venemaa, 2010)

Nädalavahetus Kopenhaagenis: EFA gala ja palju juttu

Mõni nädala tagasi kukkus õnn pähe, sain pakkumise sõita Kopenhaagenisse Euroopa Filmiakadeemia auhinnagalale. Maakeeli öeldes, et tegu on sarnase tseremooniaga nagu USAs Oscarite jagamine, aga looritatud saavad Euroopa filmimaailma parimad pojad ja tütred. Uudishimulikele olgu mainitud, et mul õnnestus minna seoses EFA 2010 aasta galaga, mis teadupärast toimub Tallinnas. Eestist oli minemas kolm inimest sh mina. Äge! :)

Istusime Heliga läinud laupäeva hommikul kl 6:40 lennukile ja peagi olimegi Kopenhaagenis. Linn veel tudus. Jalutasime vanalinnas tühjadel tänavatel, tekitasime elevust üksikutes joogistes sellides, kes tuigerdades koduteed otsisid. Mul oli reisikaaslasega tõeliselt vedanud, vestlusteemasid oli suisa tonnide kaupa. Oli küll unine olemine, aga kulgemine ja jututamine oli mõnus. Kl 9 paiku leidsime ühe kohviku, kuhu maha prantsatasime. Ruumis kaaslaseks 2 inimest ja teenindajad. Kui me oma jutuajamiste vahele tegime pisikese hingamispausi, siis vaatasime korraks ringi - kell oli 11, linnatänav oli paksult rahvast täis ja meie ümber olevad lauad olid ka paksult rahvast täis. Taanlased olid tulnud hommikusöögile ja jõuluoste tegema. Situatsioonikoomika oli garanteeritud.

Õhtu tuli kiiresti kätte.

Tegime end siis ilusaks ja läksime. Plaanisime koheselt varem kohale minna, et saaksime ruumi, lava ja detaile raalida. Kõik head ja vead otsustasime Tallinnasse kaasa võtta, et saaksime ise kas šnitti võtta või vastupidi, eirata. Mul oli Heliga kokkulepe, et ta näitab mulle näpuga ette kõik kuulsad ja ilusad, sest tunnistasin kõva häälega võhiklikkust. Aga oh imet! Kuna ma olin sel aastal kokku puutunud PÖFFi kataloogi ja veebi fotomaterjaliga, siis kohtasin koheselt tuttavaid nägusid. See tekitas elevust, siiralt! Otsisime oma laua üles ja pidime pikali kukkuma- teine rida, keskel, otse tegijate kõrval. Ehh, see oli vast tore! Meiega liitus enne gala algust Peeter, kelle õlul on väga suures osas Tallinna gala korraldamine. Filmipidu võis alata!

1400 inimest, 1,5h teleshowd reaalajas, suupisted, veini , jutukad lauakaaslased, palju aplausi, kiiduavaldusi, naeru ja paaril korral häbist maa-alla vajumist, selliselt möödus minu elu esimene EFA gala. Siinkohal ma säästan teid süvaanalüüsist, mille olen juba huvitunud kolleegidele edasi saatnud. Peaaegu kõik filmid, mis kandideerisid auhindadele, olid mulle tuttavad ja paljusid olin ma näinud. Selline suhe filmidega andis võimaluse kaasa elada. See oli meelierutav ja väga vinge tunne! Esimesel võimalusel vaatan ära Gomorra, mis „laamendas täiega ja sai 2008 parima filmi tiitli. Suurimat rõõmu tundsin parima meesosatäitja auhinna saaja üle, kelleks sai Il Divo peaosatäitja Toni Servillo. Il Divo on minu 2008 aasta parim filmielamus (kuigi jah, vaatan veel 20 päeva jooksul veel mõnegi filmi äraJ). Õhtu kulminatsioon oli Judi Denchile elutööauhinna üleandmine. See oli tõesti südalik...

Õhtu lõppes väga positiivse tunde ja suure unega.

Pühapäeval kulgesime taas vanalinnas. Peatusime ühes kohvikus, kust ei tahtnud üldse lahkuda.

Mina mõtlesin aeg-ajalt ikka PÖFFile ja oma sõpradele, kes olid eelmisel päeval saanud KÕIK KOOS OLLA. Mina aga olin kaugel ja ei saanud neid kallistada.

Siiski, Kopenhaagenis oli tore, olen tänulik selle võimaluse üle.

Nädalavahetusel PÖFFile? Palun:)

Kui ma oleksin Eestis, võtaksin midagi siit valikust:

Külaline
Lorna vaikimine
Rumba
Rachel abiellub
Still Walking


2008 aasta PÖFFil käisin vaatamas vaid 4 filmi. Õnneks nii mõndagi olen lisaks näinud juba Karlovy Vary ajast.

Filmid, filmid, filmid, mida päev edasi, seda rohkem te mulle meeldite...

PÖFFile, soovitan soojalt Il Divot!

Soovitan homme minna kell 21:30 Kosmosesse, kus linastub Il Divo.
Karlovy Varys vaatasin ja värisesin. Homme katsun teisele ringile minna kui vähegi võimalust. Näitleja- ja kaameratöö on super.

PÖFFi programmid
Filmid A-Zni
Ajakava

Homme Viru Kesusesse PÖFFi pileteid ostma!

Väsinud, aga R A H U L!

Tulge homme kl 14:00 pressikale ja siis kohe pileteid ostma!
Algab filmiralli!

Filmid seinal

PÖFFi filmid väljas!

Nonii filmisõbrad, aeg on oma kava hakata kokku pusima.

Filmid on veebis üleval! Lehed tahavad veel natuke lihvimist, aga usun,ta et see tõelist filmisõpra ei heiduta - anname endast parima, et kõik kärmelt korda saaks.

Mõned ajad tagasi kirjutasin ühe loo kuidas päris algaja võiks asjale lähendeda. Mina eelmine aasta tegin nii. Toimis. Toimis nii, et nüüd olen ise seal filmide keskel.

Filmisõbrahakatise tervitused Riiast!

Riias käib Arsenals.
Sõbrad-präänikud, kel puhkus või muidu igav, tulge Riiga filme vaatama! Kui kohal, hellake :)

Mina igatahes tegin täna algust.

Õhus on armastust. Leiate ta Tartust!

Sigin-sagin-rigin-ragin, nii tuli tARTuFF!

Olen neljandat päeva Tartus ja naudin esimesi töövilju.
Pauligi kohvitelgis saab luulet, laulu ja tõsist juttu. Raekoja platsil ja Athena Keskuses filmi.

Inimesed on õnnelikud. Tulge ka nautima. Kui sajab vihma, oleme telgis ja kui on kuiv vaatame filmi. Kogu info leiate tARTuFFi kodukalt http://www.tartuff.ee/.

Näeme!

Pildi autor on Berrak.

Vinge Karlovy Vary filmifestival!

Minu esimene välismaine filmifestival on läbi ja tänaseks olen isegi peaaegu välja maganud:)

Olin Karlovy Varys 4.-10.juuli, kõik need päevad algasid 8-9 vahel hommikul ja lõppesid 2-3 vahel öösel – nii 6 päeva jutti. Tegemist oli tõeliselt nauditava festivaliga. Kui ma parajasti filmi ei vaadanud, siis kas jalutasin linnas ringi, vedelesin kusagil mõnusas kohvikus, lesisin pargis murul, suhtlesin, vaatasin inimesi, külastasin naljakaid poode ehk tundsin end lihtsalt mõnusasti.

Linn. Karlovy Vary on Prahast ca 126 km kaugusel, väga armas, sõbralik ja taskukohaste hindadega linnake. Festivali ajal oli seal kohal tõeline rahvaste paabel ja inimesi jätkus iga nurga peale. Linn on kuulus oma SPAnduse poolest ja paljud linnakülasajad kannavad käes pika tilaga kannu, kust joovad kuuma vastiku maitsega vett. Ma ei ole uurinud mida see vesi ka head teeb, aga ma keeldusin üle ühe lonksu seda proovimast.

Festival. Nagu lehed kirjutavad ja inimesed räägivad, on tegemist Euroopa ühe prestiižseima ja tähtsama filmifestivaliga. Seda kinnitavad kindlasti ka arvud. Muljetavaldav, kas pole! Tegemist on festivali festivaliga, kus kõik on paigas. Eks 43 aastane kogemus on tegijaid õpetanud ja mööda on millegagi raske panna. Nautisin sujuvat korraldust ja tundsin, et minu eest on igas mõttes hoolitsetud. Hindasin väga kõrgelt kompaktsust ja tehniliselt kõrget taset. Kokku oli 14 kinosaali, kus sai väljavalitud filmi vaadata ja lisaks videotuba. Viimane tähendab seda, et broneerid endale järgmiseks päevaks maksimaalselt 3 tundi ja sa saad võtta endaga kaasa nii palju filme kui tahad. Saadavad on kogu festivali repertuaar. Ma kasutasin võimalust ühel korral, sest mul lihtsalt ei õnnestunud rohkem aega saada. Ma vaatasin ära ühe filmi ja „sirvisin“ kahte, millest üks ei pakkunud pinget ja teise puhul veendusin, et tahan seda ükskord otsast-lõpuni näha.

6 kohaloldud päeva jooksul vaatasin 17 filmi. Kuidas võhik filme valis:
· Sirvisin kohapeal 325 leheküljelist kataloogi nii palju kui jaksasin - jälgisin programme, lugesin sünopsiseid ja vaatasin pilte
· Kuulasin hoolega kolleegide soovitusi
· Registreerisin linnapildis olevate filmide reklaame
· Lugesin-vaatasin festivali igapäevast lehte

Väljavalitud:

Revanche (Director: Götz Spielmann, Austria, 2007, 121 min)
Ballast (Director: Lance Hammer, USA, 2008, 96 min)
Il divo (Director: Paolo Sorrentino, Italy, 2008, 118 min)
Everything Is Relative (Director: Mikala Krogh, Denmark, 2008, 75 min)
The Early Bird Catches the Worm (Director: Francesco Patierno, Italy, 2008, 105 min)
The Elite Squad (Director: José Padilha, Brazil, Argentina, 2007, 118 min)
Man on Wire (Director: James Marsh, United Kingdom, 2007, 94 min)
The World Is Big and Salvation Lurks Around the Corner (Director: Stefan Komandarev, Bulgaria, Germany, Hungary, Slovenia, 2008, 105 min)
Night Owls (Director: Michaela Pavlátová, Czech Republic, 2008, 80 min)
True Enough (Director: Sam Karmann, France, 2007, 95 min)
Boogie (Director: Radu Muntean, Romania, 2008, 103 min)
Ciao bella (Director: Mani Maserrat-Agah, Sweden, 2007, 91 min)
Mina olin siin (Director: René Vilbre, Estonia, Finland, 2008, 89 min)
Let the Right One in (Director: Tomas Alfredson, Sweden, 2008, 114 min)
In Love We Trust (Director: Wang Xiaoshuai, China, 2007, 115 min)
The Guitar (Director: Amy Redford, USA, 2007, 92 min)
Captive (Director: Alexey Uchitel, Russia, Bulgaria, 2008, 80 min)

Raske on absoluutseid lemmikuid välja tuua, aga erilisteks said: Il divo (vapustav teostus!!! treiler), Let the Right One in (treiler), The Guitar (treiler). Enamus filmid, millele pihta sain olid okey, head või väga head. Paar tükki oleksin võinud asendada teiste valikutega. Ja muidugi eestlaste film „Ma olin siin“. Oi kui hea oli saalis istuda kui kaasmaalased olid laval, tegemist oli ju maailma esilinastusega! Uhke tunne oli :)

Lisaks käisin esitlusel nimega „docu talents from the east“, kus olid kohal ka mehed Eestist oma filmiga „Must-valge aken“ kahel kutsega üritusel nö vastuvõtul ja ühel ametlikul kohtumisel-koosolekul. Toredat elevust pakkus Robert De Niro kohtamine, mis oli äärmiselt põgus, aga ta oli ikka minust 1m kaugusel :) Absoluuteslt sõnatuks tegi vaatepilt, kui istusin ühel kenal hommikul kl 9 kinos, kus oli ca 1200 kohta ja saal oli puupüsti rahvast täis! Grazy...

Õhtuti oli totaalne chill-grill ja mojitot voolas ojadena.

Mida ma teinekord teisiti teen kui sellise kaliibriga festivalile satun?
Teen festivalieelselt suuremat eeltööd ja vaatan rokem filme!

Minu esimene import filmifestival

Homme istun lennukisse ja sõidan päris pikaks ajaks Karlovy Vary filmifestivalile. Tunnen end lambana, sest ma ei tea mis mind päris täpselt ees ootab. Ma ei ole teinud eeltööd, lähen kohale ja jooksen oma kolleegide sabas, kel taskus excelid ja wordid, kus kõik kirjas :) Noo võib-olla päris mitte nii, eks ma kohapeal otsusta kuna ja kuhu. Kibelen juba kataloogi kätte saama. I love my job.

NINOTCHKA aastast 1939

Ernst Lubitschi filmide festivali raames vändatakse 35 mm filmilindilt filmi NINOTCHKA(110min).

Kus ja millal?
5. juuni
Katariina kirik
kell 21:30

Sts: Charles Brackett, Billy Wilder, Walter Reisch, op: William Daniels, muusika: Werner R. Heymann, os: Greta Garbo, Melvyn Douglas, Ina Claire, tootja: Metro Goldwyn Mayer Corp., esilinastus: 6.10.1939, keel: inglise keeles, hispaaniakeelsete subtiitritega



Seltsimehed Iranov, Buljanov ja Kopalski saadetakse 1920. aastate Pariisi, et müüa maha seal elavalt krahvinna Swanalt konfiskeeritud juveelid ja koguda nõnda raha Venemaa valitsuse toetuseks. Mehed asuvad elama luksuslikku hotelli, kuna Prantsusmaa kohus üritab selgeks teha, kes on juveelide õigusjärgne omanik. Venemaa valitsus saadab meestele järele Nina Ivanovna Jakušova, et asi õiges suunas edeneks. Lubitschi võluvaima ja humoorikaima Euroopa käitumismalle lahkava komöödia peaosas on rootsi juurtega näitlejanna Greta Garbo, kelle seni vampnaise imagost sai tänu "Ninotchka" triumfile lahke ja naerev Garbo. Film kandideeris neljale Oscarile.

Friigifilmide huvilised, auuu!

Täna põrkasin probleemi otsa -tean oma sõprusringkonnas VAID nelja inimest, keda kutsuksin pimesilmi kinno friigifilmi vaatama. Oma kaugematele tuttavatele ei kipu helistama stiilis "tsau mis teed, tule kinno". Ei taha inimesi tülitada.

Tänane kurb tulemus: üks on Saaremaal, teine peab kodus olemas, kolmas teeb tööd ja neljandale ei söenda helistada, sest mu sõbranna tahab kindlasti ise oma mehe seltsis aega veeta.

Täna linastub Sõpruses kell 21 film El Topo ja väga tõenäoliselt olen üksi minemas. Ei mäleta kuna viimati üksi kinos käisin... Kuna ma saan endaga suht okeilt läbi, siis iseensest pole probleemi. Seltsis oleks lihtsalt segasem.

Siit üleskutse kõikidele sõpradele ja muidu toredatele! Kui te olete samas seisus nüüd ja tulevikus, saatke teade minu gmaile!

8 - 17.2008

Mõned sündmused, mis tegelikult vääriks pikemat muljetamist. Hetkel lühidalt:

17.02 Sisemised heitlused, kas minna trenni või pikemale jalutuskäigule. Valisin viimase.

16.02 KUMU/ Joan Mirò näitus + Urmas Oreki eestvedamisel toimunud loeng.
Minusugune võhik peaks alati abstraktset kunsti vaatama koos giidiga. Ilma läheb tõesti raskeks :) Muuseas, sain Miròst päris toreda konspekti.

15.02 Draamateater/ Bulgakoff
Etendus pääseb mu teatrietenduste top viide.

14.02 konverents “Kuidas teha head hästi”
Põnev, põnev, põnev… Kui minust ei saaks kultuuriturundaja, siis saaks minust sotsiaalse ettevõtluse viljeleja :)

12.02 Rahvusraamatukogu konverentsisaal / filmi „ Pimedad aknad” (Eesti Telefilm1968.a.) esilinastus.
Inimesed, leidke see võimalus ja vaadake seda!

9.02 Vanemuine / „Trubaduur” esietendus
Vanemuise ooperietendustes naljalt ei pettu. Tegemist taaskord hea ooperiga. Ainus asi, mis mind häiris oli valgustuskunstniku valikud ja käekiri.

8.02 Sadamateater / „Sigmund ja Freud”
Kummaliselt lahe etendus. Pärast etendust kratsisime kukalt ja hakkasime sümboleid sõnadesse vormima.

PÖFF 2007 lõppsõna

PÖFF on selleks aastaks läbi, aga mitte unustatud. Käisin vaatamas 16 filmi, millest 1 oli nii ja naa, 1 oli igav ja ülejäänud filmide valik oli kirju-mirjult hea! Filmifestivali hommikud algasid väikese ärevusega hinges, sest õhtu oli päeva oodatuim osa.

Mõned algaja mõtted ja soovitused:

· Ära karda PÖFF-i! Isegi kõige suurem võhik suudab ca 250 filmi seast välja valida head palad.
· Süvene festivali erinevatesse programmidesse ja mõtle välja, mis sulle võiks pinget pakkuda. Minu fookuses olid EurAasia ja Inimõiguste programm "Igapäevane põrgu" filmid. Panin täkkesse!
· Filmide valikul on veel abiliseks festivali kataloog (muuhulgas loob meeleolu), www.poff.ee erinevad saated ETV-s, asjatundjate ja muidu fännide soovitused.
· Festivali alguses oleks mõttekas välja osta kõikide filmide piletid, sest hiljem oled ilma ja pettumus on seda suurem.
· Julgen väita, et mitme järjestikku linastuva filmi vaatamine on vägagi võimalik! Mõned filmid olid liiga emotsionaalsed ja värvikad ning vajasid järelemõtlemisaega. Meil vedas, pärast kirjeldatud filme ei tormanud järgmisele seansile. Saime vahepeal hingata.
· Pöffihunttidel jääb unetundidest natuke vajaka, sest mõned filmid lõppesid pärast südaööd.
· Võimalusel mine kindlasti PÖFF-i avamisele ja lõpetamisele, sest see tekitab tõelise hundi tunde :-) Oled üks osa tõelisest melust ja näed korraldajate rahulolevaid ja õnnelikke nägusid.

Järgmisel aastal taas ja juba palju teadlikuma elemendina!

PÖFFi vaheraport

Pöffihundid silkvad kinost-kinno ja on ära vaadanud järgmised filmid:

Esmaspäev, 3.12
Õudus, mis käib sinuga kaasas (Venemaa). Paras sissejuhatus järgmisele filmile…
Cargo 200 (Venemaa). Nii karm, et ei oskagi kommenteerida :S Võib-olla üks karmimaid filme, mida elus näinud olen.

Teisipäev, 4.12
Must kuld (Suurbritannia)
Pärast filmi uudistasin poes „fair trade” logoga kohvipakki, mis maksab ca 2x rohkem kui orjatööga toodetud kohvi. Valus, aga õiglane. Hille ütles pärast filmi kuldsed sõnad „mine või Aafrikasse mõneks ajaks tööle, häbi on olla valge”.
Antenn (Argentiina). Senini kõige sürrim PÖFFi film:)

Kolmapäev, 5.12
Mu isa, mu jumal (Iisrael). Pärast filmi istusime kohvikus kahekesi teetassi taga ja ei rääkinud pool tundi peaaegu sõnagi…

Neljapäev, 06.12.
Ploy (Tai). Õpetlik film.

Reede, 07.12.
Ilmsikstulek (Poola). Maailm, millega igapäevaselt kokku ei puutu, aga hirmul on sellelegi vaatamata suured silmad.
Totaalne salgamine (Bulgaaria, Itaalia). Oleme jõuetud ja suurte vastu ilma suure vaevata ei saa.

Nädala parim on„Mu isa, mu jumal”.

Mul on siiralt hea meel, et oleme kõikide filmidega täkesse pannud. Arvan, et see on hea saavutus arvestades, et tegemist minu esimese teadliku PÖFFiga.

Laupäev ja pühapäev ootavad meid viis filmi ja PÖFFi lõpetamine Vene Teatris.

Täiendus, 16.12.07

Laupäev, 08.12

Kasutu (Hiina) Film oli natuke veniv ja igav, lahkusime poolepealt.
Negatiivse mõtlemise kunst (Norra)
PÖFF-i lõpuürituse film, hea film!

Pühapäev, 9.12

XXY (Argentiina)
Yella (Saksamaa)

PÖFF- start!

Võeti näpp, aga mina andsin käe, kuni küünarnukini.
Sel nädalavahetusel algas minu esimene PÖFF.

Nähtud filmidest:

5 punkti: Estrellita (Sloveenia, Saksamaa, Bosnia-Hertsegoviina)
2.12, Kinomaja.
Hingematvalt kaasakiskuv muusika koos suhteilu ja –kurbusega. Pinge oli nagu sinusoid, mis lookles mööda filmitelge ja kordagi ekraanilt ei kadunud. Suheterägastik oli siiruviiruline ja ootamatu. Nagu ikka, kõik lõppes hästi! Aga siiski ei olnud tavapärane film, sest õnnelikule lõpule ei eelnenud traagikat, millest kõik pisarsilmis oleks kangelastena välja tulnud. Mina tulin vaid niiskete silmadega kinost välja.

4 punkti : Armastuse hambad (Hiina).
1.12, Vene Teater
Ma ei oodanud sellest filmist nii palju soojust, avatust ja armastust… Hille kommenteeris tabavalt- kujutad ette, nad rääkisid ja nii palju! Lihtsalt piinlik endalegi tunnistada kui väga olen oma stampides kinni, teen üldistusi ja arvan palju ja valesti. Filmi vaatamine ja vaatajate vestlus režissööriga aitas minulgi vabaneda mingisugustest nõmedatest eelarvamustest…

3 punkti: Planeet (Rootsi).
1.12, Kumu.
Järjekordne globaalprobleeme käsitlev filmike. Minu kõrged punktid saab väga ilusate võtete ja montaaži eest! Pärast filmi oleks mõtteks end klaasi veiniga uimastada ja magama minna. Kõhe on. Uh.

2,5 punkti: Prügisõdalane (Inglismaa).
2.12, Rahvusraamatukogu.
Tsiteerin Andris Feldmanist: Film pakub emotsionaalset kaasaelamist neile, kes juba on oma käe rohelisele eluviisile andnud, ning ärgitab mõtlema neid, kes veel oma linnamaasturi igakuise liisingumaksega maadlevad. Kui kogu inimkond mõtleks kasvõi üks sentimmeter selliselt nagu filmi peategelane, oleks maailm palju ilusam…

1 punkt: La France (Prantsusmaa).
1.12, Vene Teater.
Ma ei mõistnud selle filmi püanti, aga sellele vaatamata ei tulnud kordagi pähe varem saalist lahkuda. Sõjafilme ei näe väga tihti, eriti veel neid, mille vahele on istutatud romantilisi laulukesi. Lauljaks muidugi mustpõskesed desertöörid, kes unistavad Atlantisest.

Multifilmid mis väärivad vaatamist

Mäletan aastataguseid multikaid, mis kohe üldse ei väärinud vaatamist, rääkimata kriitikast. Nüüd lähen rõõmuga neid kinno vaatama :-)

Eile toimus Animafestivali avaseanss, kus linastus 3 nukufilmi.
Filmid, mis iseloomustavad kõige ehedamalt Eesti ühiskonnas ja sotsiaalses sfääris viimase paarikümne aasta jooksul toimunud muutusi: Rao Heidmetsa „Papa Carlo teater“ (1988), Riho Undi „Kapsapea“ (1993) ja Priit Tenderi „Rebasenaine“ (2002).

Saalis istusid teadlikud elemendid ja siis võib-olla mõned üksikud minutaolised, kes lihtsalt pulli pärast läksid multikaid kaema. Hiljem, aftekal kuulsin esimest korda nimesid, kes on noored „tegijad” animafilmide vallas ja suure tulevikuga. Vot siis, olen nagu koti sees elanud.
Ja eilse teema lõpetuseks võiks öelda, et mõned kohe oskavad üllatada, positiivselt loomulikult!

Avastamata PÖFF

Olen PÖFF-il käinud kokku paaril-kolmel korral. Pole filmikunstis eriti "kodus" ja seepärast olen nagu poolmeeleldi eemale hoidnud. Ja jumal hoidku, kui ma taas ühe kire avastaksin, läheks (ajaliselt) raskeks :)

Sel aastal olen PÖFFiga töiselt seotud ja seega käsipidi kaudselt sees. Kui ma paar päeva tagasi väitsin telefonis "eieiei, ärge minu peale tähtsaid pileteid raisake!", siis pärast usutlust kõne lõppfaasis "okeiii, ma siiski kasutan võimalust...". Esimene tibusamm PÖFF-i poole sai tehtud.

Teine samm oli juba kukesamm.
Täna vaatasin OP-i PÖFF-i eri, silmad nagu tõllarattad peas ja hea, et hõbeniit suust välja ei rippunud. Treilerid ja asjateadjate jutt kaasakiskuv. Keskendusin (sest teisiti ei saa videomakist jagu) ja panin VHSi homme kella 11ks lindistama. Tahan OP-i peale saada ja põnevamad pealkirjad välja kirjutada.

Kolmas kukesamm.
Ronisin peale OP-i Skype ja palusin endale saata igasugust PÖFF-i infot, et end teemadega kurssi viia. Ma püüan küll hoiduda igasugusest paberimajandusest, aga festivali kava palusin ka saata. Soovin süvendeda ja markeriga mind huvitavad filmid läbi joonida.

Palun, palun, et ma PÖFF-i ei armuks :-)

TÄIENDUS:

Marta kirjutas OP-ist välja järgnevad filmid:

1. Külmutatud
2. Aleksandra
3. Nuga
4. Sügisball
5. Daisy
6. Jan Uuspõld läheb Tartusse
7. Armastuse hambad
8. La France

Ma ise pole veel jõudnud saatekordust vaadata, tegelen alustuseks paksu PÖFF-i kataloogiga :)

Kumu dokumentaal "Koputus"

Copy www.ekm.ee kodukalt:

Aeg: 17. oktoober kell 18.00
Koht: Kumu auditoorium

Lisainfo:
"Koputus" (USA 2006, 63 min)Rež/Dir: Joel P. Engardio, Tom Shepard

Ei ole ilmselt teist niivõrd vastuolulise kuulsusega organisatsiooni kui on Jehoova tunnistajad. Nende üle tehakse nalja nii koduses sünnipäevalauas kui Simpsonite sarjas. Me teame, et neil on palju Kuningriigisaale, nad jagavad "Vahitorni" nimelisi brošüüre ja käivad koputamas meie kodude ustele. 7 miljonit Jehoova tunnistajat veedavad kokku 1,3 miljardit tundi aastas koputades inimeste ustele. "Koputus" on suurepärane sissevaade sellesse organisatsiooni. Me saame teada, mida Jehoova tunnistajad usuvad, miks nad ei tähista sünnipäevi, miks nad ei taha tegeleda poliitikaga, miks nad keelduvad sõjaväekohustusest, miks nad on vereülekannete vastu ning miks nad edendavad verevaba meditsiini.Seoses oma arusaamadega on neid kaevatud kohtusse pea kõikjal maailmas, kuid olenemata suurtest ühiskondlikest eelarvamustest on nad võitnud enamus kohtuasju ja on sellega selgitanud usu- ja sõnavabaduse tähendust kogu maailmas.
Filmi juhatab sisse usundiloolane Ringo Ringvee