Mõni nädala tagasi kukkus õnn pähe, sain pakkumise sõita Kopenhaagenisse Euroopa Filmiakadeemia auhinnagalale. Maakeeli öeldes, et tegu on sarnase tseremooniaga nagu USAs Oscarite jagamine, aga looritatud saavad Euroopa filmimaailma parimad pojad ja tütred. Uudishimulikele olgu mainitud, et mul õnnestus minna seoses EFA 2010 aasta galaga, mis teadupärast toimub Tallinnas. Eestist oli minemas kolm inimest sh mina. Äge! :)
Istusime Heliga läinud laupäeva hommikul kl 6:40 lennukile ja peagi olimegi Kopenhaagenis. Linn veel tudus. Jalutasime vanalinnas tühjadel tänavatel, tekitasime elevust üksikutes joogistes sellides, kes tuigerdades koduteed otsisid. Mul oli reisikaaslasega tõeliselt vedanud, vestlusteemasid oli suisa tonnide kaupa. Oli küll unine olemine, aga kulgemine ja jututamine oli mõnus. Kl 9 paiku leidsime ühe kohviku, kuhu maha prantsatasime. Ruumis kaaslaseks 2 inimest ja teenindajad. Kui me oma jutuajamiste vahele tegime pisikese hingamispausi, siis vaatasime korraks ringi - kell oli 11, linnatänav oli paksult rahvast täis ja meie ümber olevad lauad olid ka paksult rahvast täis. Taanlased olid tulnud hommikusöögile ja jõuluoste tegema. Situatsioonikoomika oli garanteeritud.
Õhtu tuli kiiresti kätte.
Tegime end siis ilusaks ja läksime. Plaanisime koheselt varem kohale minna, et saaksime ruumi, lava ja detaile raalida. Kõik head ja vead otsustasime Tallinnasse kaasa võtta, et saaksime ise kas šnitti võtta või vastupidi, eirata. Mul oli Heliga kokkulepe, et ta näitab mulle näpuga ette kõik kuulsad ja ilusad, sest tunnistasin kõva häälega võhiklikkust. Aga oh imet! Kuna ma olin sel aastal kokku puutunud PÖFFi kataloogi ja veebi fotomaterjaliga, siis kohtasin koheselt tuttavaid nägusid. See tekitas elevust, siiralt! Otsisime oma laua üles ja pidime pikali kukkuma- teine rida, keskel, otse tegijate kõrval. Ehh, see oli vast tore! Meiega liitus enne gala algust Peeter, kelle õlul on väga suures osas Tallinna gala korraldamine. Filmipidu võis alata!
1400 inimest, 1,5h teleshowd reaalajas, suupisted, veini , jutukad lauakaaslased, palju aplausi, kiiduavaldusi, naeru ja paaril korral häbist maa-alla vajumist, selliselt möödus minu elu esimene EFA gala. Siinkohal ma säästan teid süvaanalüüsist, mille olen juba huvitunud kolleegidele edasi saatnud. Peaaegu kõik filmid, mis kandideerisid auhindadele, olid mulle tuttavad ja paljusid olin ma näinud. Selline suhe filmidega andis võimaluse kaasa elada. See oli meelierutav ja väga vinge tunne! Esimesel võimalusel vaatan ära Gomorra, mis „laamendas täiega ja sai 2008 parima filmi tiitli. Suurimat rõõmu tundsin parima meesosatäitja auhinna saaja üle, kelleks sai Il Divo peaosatäitja Toni Servillo. Il Divo on minu 2008 aasta parim filmielamus (kuigi jah, vaatan veel 20 päeva jooksul veel mõnegi filmi äraJ). Õhtu kulminatsioon oli Judi Denchile elutööauhinna üleandmine. See oli tõesti südalik...
Õhtu lõppes väga positiivse tunde ja suure unega.
Pühapäeval kulgesime taas vanalinnas. Peatusime ühes kohvikus, kust ei tahtnud üldse lahkuda.
Mina mõtlesin aeg-ajalt ikka PÖFFile ja oma sõpradele, kes olid eelmisel päeval saanud KÕIK KOOS OLLA. Mina aga olin kaugel ja ei saanud neid kallistada.
Siiski, Kopenhaagenis oli tore, olen tänulik selle võimaluse üle.
Siiski, Kopenhaagenis oli tore, olen tänulik selle võimaluse üle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar