Prints ja printsess Jõhvi Balletifestivalil

Nende nimed on Age Oks ja Toomas Edur . Nad hõljusid läinud laupäeval Jõhvi Kontserdimaja lavalaudade kohal, etendus P.Tšaikoski „Uinuv kaunitar“. Siiralt, olen eluõnnelik, et aegsalt piletid broneerisime ja seda kõike oma silmaga näha saime. Puhas ilu saatis meid igal sekundil, mil paar laval tantsis. Väga tehnilised ja rasked kombinatsioonid (balletikeelsest nimetusest ei ole aimugi, aga uskuge mind, uurin veel sportlikust huvist välja) panid mind paaril korral hinge kinni hoidma. Maailmaklassi paari saatsid S. Peterburgi Riiklik Klassikalise Balleti Teatri trupp ja Peterburi Riiklik sümfooniaorkester. Tänaseks olen näinud päris mitmeid balletietendusi ja võin kindlalt väita, et slaaviverd tantsijatel veri voolab teisiti. Kuidas?, vot seda päris täpselt ei tea:) Pärast etendust vaikses Jõhvi Kontserdimajas oleskledes uurisin natuke vene balleti (sh kostüümid ja lavakujundus) spetsiifikat. Sain oma kahtlustele kinnituse – kuumaverelised slaavlased panevad orkestri oma tantsusammude järgi mängima. Euroopas sellist "asja" ei tunnistata:) Eh, eks etenduse lavakujundusest ja kostüümidest saaks pika jutu kirjutada, küll oli seda kulda-karda ja värki. Domineeriv värv oli lilla, mida teie siis arvasite? :) Oksal ja Eduril oli oma kostüüm seljas, selle oleks 100 km pealt ka ära arvanud.

Sellest õhtust jääb muuhulgas pikemaks ajaks meelde ka vahva jutuajamine Peterburi Riikliku Sümfooniaorkestri dirigendi Stanislav Gorkovenko ja tema abikaasaga, kes rõõmsalt meie lauda kohvitama istusid. Ülevoolavalt suure ja sõbraliku jutuvadinaga rääkimas kiirelt sellest kuidas neile Eesti meeldib, kuidas neid absoluutselt ei kõiguta Eesti-Vene poliitilised tuuled, sest head inimesed jäävad headeks inimesteks iga riigikorra ajal. Ja Eestis neil sõpru jagub.

Õhtu oli ülivõrdes tore ja seda sooja tunnet ja kirkaid kohtumisi (mis pani natuke ka aukartusest põlve väristama) kannan südames pikalt kaasa. Juhtunud asjad on arvatavasti unikaalsed ja kordumatud:)

Tänane uudis Toomas Eduri uuest ametipostist pani mind autoroolis valjuhäälselt karjuma JESSS! :) Meie Urmasega rõõmustame täiega!

Foto: Scanpix (allikas: Postimees)

Igasugu värki, et jälg jääks maha

Käisin ju Otepääl, eksole :) Reis oli üdini lahe – vahva reisikaaslane; entusiastlik kaasaelamine MK-l ja võistluse „ametlikud“ pre –ja afterpartid; meeleolukas naitklubi; lumelaudamine Kuutsekal (lisaväärtuseks olid lühikesed järtsid); inimesed, kes lähevad korda ja mis üldse mitte vähetähtis – pikad ja mõnusad hommiku- ja õhtusöögid. Ma lihtsalt jumaldan heas seltskonnas olesklemisi koos hea söögiga. Olen oma reisikaaslasele Katrele ülitänulik, et seda kõike sain ja suure kuhjaga pealekauba!

Kaks Draamateatri tükki – „Leekrüübe“ ja „Kõik on täis“. Esimest soovitan soojalt - meeleolukas ja naljakas. Kes teavad mu maitset, siis olen paras pipardaja meelelahutajate osas. Aga sellega jäin väga rahule. „Kõik on täis“ puhul oli imetlusväärne Taavi Teplenkovi andekus ja jaks, 10 tugrikut.

Sõbrad! Käisime ühel toredal perel külas. Viimati tegime seda 4 a tagasi. Masendavalt kaua aega tagasi ja et seda pausi enam ei juhtuks!

Kolisime. Reedel pakkusime PÖFFi suurtesse kastidesse ja nüüd me siis oleme Telliskivi tänaval, minu kodust u 3-4 min autosõidu kaugusel. Hakkan Raadiomaja taga igatsema, sest mul oli temaga oma suhe.

Täna lasin Viru Keskuse liftis bodypumpi treeneril ja ühel mu tuttaval augu pähe rääkida ja läksin nende trenni. Mis te arvate, kas ma homme jõuan telefoni kõrva äärde tõsta. Ei, loomulikult :)

Päevas mõtlen mitu korda veel olematule lumelauareisile (olen otsingul, aga lootust juba on) ja see Firenze on ikka nii hingel. Lähengi nüüd kerra koos Medicite raamatuga.

Mauh!

Linnateatrit külastas armastus

Ise nägin, see juhtus 19. märtsil Linnateatri etenduses Tõde ja õigus 4. Soovinuks, et see etendus polekski ära lõppenud.

Inspireerivad noored

Kohtasin neid täna KUMUs, viit inimest koondab nimi TADaC ja nad on Helsingi Teatriakadeemiast.

Kameeliadaam Estonias

Olen viimase aasta jooksul vaadanud päris mitut balletietendust. Teada on tõsiasi, et vaatamine teravdab silmavaadet ja muudab kriitilisemaks. Reedel (22.02) Estonias nähtud „Kameeliadaam” ei tekitanud minus erilisi tundeid ja võtsin seda kui lihtsalt mõnusat ajaviidet. Ei saa mainimata jätta, et lavakujundus oli väga ilus! Kahjuks aga kohati natuke klišeelik, pean silmas just lillelisi videoinstallatsioone jms.

Arvan, et seda etendust peaksid emad koos tütardega vaatama minema, sest viimased oskaksid kindlasti eriliselt hinnata värvlilisi ja kullakarralisi kliente ja kauneid baleriine, kellega soovitakse samastuda. Seda näeb eriti armsalt vaheajal kohvikus, kus nii mõnigi plikatirts kinga libistab. Estonias istudes mõtisklesin, huvitav kui palju annavad seesugused etendused juurde lapse intellektuaalsele arengule. Mina lapsepõlves käisin väga harva kontsertidel ja teatris ja arvan, et olen paljust ilma jäänud. Vundament on kindlasti nõrgem…

Pildi tirisin Rahvusooper Estonia kodukalt.

8 - 17.2008

Mõned sündmused, mis tegelikult vääriks pikemat muljetamist. Hetkel lühidalt:

17.02 Sisemised heitlused, kas minna trenni või pikemale jalutuskäigule. Valisin viimase.

16.02 KUMU/ Joan Mirò näitus + Urmas Oreki eestvedamisel toimunud loeng.
Minusugune võhik peaks alati abstraktset kunsti vaatama koos giidiga. Ilma läheb tõesti raskeks :) Muuseas, sain Miròst päris toreda konspekti.

15.02 Draamateater/ Bulgakoff
Etendus pääseb mu teatrietenduste top viide.

14.02 konverents “Kuidas teha head hästi”
Põnev, põnev, põnev… Kui minust ei saaks kultuuriturundaja, siis saaks minust sotsiaalse ettevõtluse viljeleja :)

12.02 Rahvusraamatukogu konverentsisaal / filmi „ Pimedad aknad” (Eesti Telefilm1968.a.) esilinastus.
Inimesed, leidke see võimalus ja vaadake seda!

9.02 Vanemuine / „Trubaduur” esietendus
Vanemuise ooperietendustes naljalt ei pettu. Tegemist taaskord hea ooperiga. Ainus asi, mis mind häiris oli valgustuskunstniku valikud ja käekiri.

8.02 Sadamateater / „Sigmund ja Freud”
Kummaliselt lahe etendus. Pärast etendust kratsisime kukalt ja hakkasime sümboleid sõnadesse vormima.

Estonia Rigoletto

Kordamine on tarkuse ema.

Käisime läinud laupäeval Estonias ooperit "Rigoletto" kuulamas-kaemas.
Kui keegi küsiks minult soovitust, soovitaks Tartu lavastust, mis on minu arvates liuglevam ja ilusam.

16.11.07 SIRP / Rigoletto versus Rigoletto

Emotsioonidest laval ja saalis

Läinud nädalavahetusel käisime Vene Teatris vaatamas Dostojevski „Onu unenägu“ ja Vanemuises balletti „Onegin“. Kaks täiesti erinevat žanrit ja kaks erinevat elamust. Neid kahte ühendas vaid suur vene hing.

Onu unenägu.
Laval: Etendus kestis üle kolme tunni. Aeg möödus märkamatult- tükk oli sisutihe, laval head näitlejad ja dostojevskilikult ehe vene elu. Lavalt ei puudunud kirglikud armastus- ja tülitsemisstseenid (loomulikult noaga hooplemine); klatšivad baabad, rikastumine teiste arvelt, enesepetmine jne. Kõik tundus kuidagi nii ehe. Tihti oleks tahtnud valjult öelda „no nii ongi!“. Äärmiselt andeks Herardo Kontreras oli minu vaieldamatu lemmik. Ta läks rolli nii sisse, mängis nii tõetruult ja lõpus ma juba hakkasin kartma „onu“ surma. Pärast etendust oli kahju, et see kõik läbi sai. Njah, Vene Teatris töötavad suurepärased ja andekad näitlejad, sain sellele taas kinnitust. Tuleb vaid tänulik olla, et teatris pakutakse sünkroontõlget ja eestlased saavad sellest osa (ennustan, et saalis olid ca ¼ eestlased). Soovitan soojalt leida meelepärane tükk ja minna.
Saalis: See oli teine teater. Seal on kohe kõik teistmoodi. Alates sellest, et aeg-ajalt välguvad fotoka välklambid. Pildistatakse üksteist ilusa teatri interjööri taustal lõpetades sellega, et etenduse lõppedes läheb igaüks ise oma lilli viima. Aga kuna päris üksi ei julge, siis võetakse kaaslane kah kaasa- seltsis segasem. Ühesõnaga üks suur voorimine, mis on kummaliselt naljakas. Sel korral oli etenduse lõppedes saal krampis. Ma ei oska seletada millest, ei tunne seda hingemaailma. Võib-olla äratundmiskurvastusest…

Onegin.
Laval: Vene professionaalide loodud ja tantsijate teostatud - ilu ülevus, väljendusrikas miimika ja oskus väga hästi tantsida. Kõige enam nautisin Tatjana (Hayley Jean Blackburn) ja Onegini (Antonio Ayesta) duette ning Onegini ja Lenski (Ilja Mironov) ühiseid etteasteid (nt duell). Võhikule jäid silma ka väga üksikud konarlused, aga ma ei hakka siin targutama, jätan kiivalt enda teada :) „Onegin“ mu südant kohapealt ei liigutanud, aga olen väga rahul, et Tartu teekonna ette võtsime ja tegime endale ühe nauditava õhtu.
Saalis: tore oli kuulda vene keelt, mida naljalt Vanemuises ei kuule. Pealkiri ja tegijad meelitasid ja teevad seda ka läbi hooaja. Kift integratsioon :)
Ainult üks asi ei mahtunud sel õhtul pähe, miks küll inimesed vastuvõtul õgivad. Ma siiralt usun, et kõik külalised jaksavad endale koju süüa ost, aga ikka ahnitsetakse nagu oleks viimane päev käes. Meenub üks Urmase kirjutatud jutuke. Olen temaga natukene nõus, aga paljuski siiski liiga radikaalne seisukoht.

Panso tänapäeva Draamateatris

/Ainuüksi Voldemar Pansost jäänud käsikirjaliste materjalide alusel saaks arvatavasti koostada mitu erinevat raamatut./

Nii kirjutasid Lea Tormis ja Merle Karusoo 1988. aastal sissejuhatuse raamatule „Voldemar Panso“. 17. aastat hiljem kirjutas Andrus Kivirähk raamatu „Voldemar“, mille aluseks on just need mainitud käsikirjalised materjalid. Teos sündis Merle Karusoo õhutusel, kes ka hiljem etenduse Draamateatri kavasse tõi.

Etendus räägib Pansost, noorest uljast noormehest, kes januneb kuulsuse järgi. Reedel Draamateatris istudes kogesin omamoodi kogemust. Tükk iseenesest mulle terviklikku naudingut ei pakkunud, seda mõistsin suhteliselt kohe. Kolmveerand ajast lihtsalt imetlesin Merle Karusoo lavastajatööd. See on lihtsalt suurepärane kuidas ta on suutnud ühte etendusse põimida Panso vanemad, naised, armusuhted, koolikaaslased, õpetajad, näitlejad jne. Sujuvad, märkamatud ja samas nii ootamatud üleminekud. Terve töö tegid ära ainult viis väga head näitlejat, eesotsas Tiit Sukk! Miks etendus tervikuna ei meeldinud? Kivirähk`i raamatuid võin lugeda küll, aga teatrisse tükke vaatama (enam) ei kipu :-)

Tartu - inimesed, kohtumised ja hingeliigutav muusika

Ema ja isa oli ääretult suur rõõm näha. Vahetasime muljeid-elamusi ja seda kõike oli palju meeldivam teha näost-näkku, mitte nagu tavaliselt, telefoniteel.

Ave, minu väga kallis sugulane. Käsime külas ja ühtlasi õnnistasime sisse noorte uue pesa. Igati armas maja, hoopis teistsugune kui viimastel soolaleiva ringkäikudel nähtud.

Tädi Laine. Käisime Maarjamõisas ja sain jälle kinnitust, et tema emotsionaalsus ja optimism on kadestamisväärt. Istusime kolmekesi kardioloogia intensiivravi palatis sinise kardina taga ja lõkerdasime südamest naerda. Aga teisipäeval jääb vist töö tegemata, sest hoian kogu oma südamest pöialt tema südamele. Laine tuleb kenasti sellest jamast välja ja peagi kepsutab Toomemäe mäest üles. Armastan teda kui oma teist ema ja tal läheb kõik hästi.

Rigoletto. Väga hea! Vanemuises saab näha ja kuulda naaberriikide soliste. Etendus tõmbas suured krokodillipisarad välja, seega julgen teistelegi soovitada. Kes enim meeldis? Rigoletto (Eduards Cudakovs, Läti) ja Gilda (Viktoria Stauelyte, Leedu). Oma kõrv oli kuningas, Gilda aaria „Caro nome che il mio cor“ ajas ihukarvad püsti ja suur äratundmisrõõm nii mulle kui kogu saalile oli „La donna e mobile“ (Mantua hertsog). Kel Tartusse asja, soovitan külastada Vanemuise väikest maja ja nautida Verdi maailmakuulsat Rigolettot.

Uksed avas renoveeritud fassaadiga Eesti Draamateater

Eile avati etendusega „Eesti matus“ Eesti Draamateatri uus hooaeg. Vaatamata sellele, et kunagi hallil ajal olime tükki näinud, mõjus kuuldu taas naljakana. Seda etendust peaks nägema paljud eestimaalased, äkki lasevad seepeale kasvõi millimeetri kivisse raiutud dogmadest lahti…

Üle pika aja silmitsesin teatri fuajees näitlejate fotode plejaadi - Eestimaa vaimuvarandus töötab selles teatris, ütlen ma! Hiljem vastuvõtul Rein Oja kuulates tuli klomp kurku, sest see, mida pakuvad meie tipp-näitlejad igapäevaselt meie kõigi hüvanguks, on tegelikult kirjeldamatu.

Ja muidugi ei saa mainimata jätta, et maja renoveeritud fassaadi avamine oli ilus, tulevärk ikka uhke ja hää.

Pildi autor on Külliki Falkenberg.

"Опасные связи"

Mis pähe võetud, see teoks ka saab. Üdini venekeelne Vene Teatri etendus "Ohtlikud suhted" oli minu selle suve alguse kinnisidee.

Mis tunne on istuda Vene Teatri laval kui ühtäkki avanevad kardinad ja kogu teatri ilu on sinu ees?! See on lihtsalt ihukarvadpüsti tunne ja sekundiga klomp kurku. Alates esimesest minutist mõistsin, et ma ei kahetse mitte üks hetk, et olin sellise kiiksu pähe võtnud. Jah, ma saan vene keelest enam-vähem aru, aga teatritükki jälgida polnud kaugeltki kerge. Kohe võhmale võttis.

Etendus on puhas kunst igas mõttes. Ma soovitan väga-väga, kasvõi ainult sellepärast, et tunda laval hõljuvat kirge, tunnetada slaavi temperamenti, näha häid ja meile tundmatuid näitlejaid, nautida ilusaid 18. sajandi kostüüme, vaadata tantsu ja imetleda suursugust Vene Teatrit. Lavalt tundub kõik-kõik nii teistmoodi.

Uued etendused on juba septembris! Minge!

Ballett Estonias

Eile nautisime Estonias B. Eifmani nimelise Sankt-Peterburgi Riikliku Akadeemilise Balletiteatri külalisetendust „Anna Karenina”. Tohutu elamus!!! Lõpus lihtsalt istusin ja ulgusin, kaotasin absoluutselt igasuguse kontrolli. Mind ei liigutanud traagiline lõpp vaid kirjeldamatu ilu ja professionaalsus. Kohati oleks tahtnud istuda rõdul, et näha liikumisi ülalt alla, oleksin saanud tantse paremini hoomata. Samas teises reas istumise võlu oli baleriinide miimika nägemine ja traagilistes stseenides hingamise kuulmine. Ja muidugi need kostüümid, puhas ilu.
Tantsijaid täitsid kogu saali ja usun, et ka kõikide pealtvaatajate südamed. Ovatsioonid ei tahtnud vaibuda etenduse ajal ega ka lõpus. Taevalik emotsioon!

Etendus Marie Underist

Laupäeval tundsin pärast etenduse „Under” vaatamist sügavat rahulolu.  Minu rahulolu füüsiline indikaator on klomp kurgus ja/või liigutuspisar. Testitud-kontrollitud. Katrin Saukase ja teiste auväärsete näitlejate lavatöö oli väga hea. Mulle meenusid keskkooli kirjandusetunnid, kus õpetaja Lea Sokman rääkis Siuru tegutsemisest. Muuseas, mu kirjanduse kaustik oli hallide kaantega ja paremale üles nurka oli kirjutatud trükitähtedega „kirjandus” :-)

Etendus täitis oma eesmärki – kvaliteetselt veedetud aeg ja tekitas huvi teemat internetist nokkida.
Kahju vaid, et saal ei olnud rahvast pungil. Njah, lisaks on mul selle Kumu kohvikuga ka mingi jama.

"Keisri hull"

Täna sain teatraalse vapustuse, Vene Draamateatris vaatasime Ugala külalisetendust "Keisri hull". Viimati kogesin seda tunnet 1992. aastal Vanemuises etendust "Faust" vaadates. Küll oli pikk vahe, 14. aastat.

Ma ei ole veel raamatut lugenud, häbi kohe. Õnneks oli kõrval Urmas, kes aeg-ajalt kommenteeris, sildu tegevuste ja ütlemiste vahele rajas.

Sügav kummardus Jaan Krossile. "Keisri hull" on väga suur teos.

Minu oivaline lahutus

Ei-ei, mitte minu oma :-) Vaatasime Draamateatris etendust. „Minu oivaline lahutus“ on minu  arvates vägagi naistele suunatud, sest ainult naissugu saab kogeda äratundmisrõõmu või -kurbust. Jäi kõlama üks kild, et pikaajalise suhte üks alustala on viisakus, nt see kuidas sa hommikul oma mehele kohvi pakud. Mitte, et ma oma alalõuale viitaks… :-))

Elamus Estoniast

Reedel veetsin pika õhtu Estonias. Alustuseks kolmetunnine ooper „La traviata“ja hiljem oleng lavalaudadel. Ooper on minu jaoks võõras žanr, olen sel teemal ikka vä-ga rumal. Minu kokkupuude on ainult üks varajasem kogemus ja laupäevane Vikerraadio saade Ooperigurmaanid. Viimast olen üsna usinalt kuulanud. Urmas on paaril korral ka kodus paate mängitanud, aga see on tavaliselt lõppenud minu undamisega. Oleme ikka arutanud, et lähme Estoniasse, aga jutuks on see jäänud. Isegi ei tea miks.

„La traviata“ (tõlkes: langenud naine) kutse üle olin õnnelik. Lõpuks ometi. Ma ei pidanud mitte kriipsuvõrdki pettuma. Avastasin, et ooper on ainuke žanr, mis naelutab mind tooli külge ja ma ei nihele. Oma kärsituse juures istusin liikumatult, hea, et sain aega hingata.

Hilisem vastuvõtt Neeme Kuninga ja Urmas Põldma seltsis, teatrijutud ja muidu väga vahvad inimesed, panid päevale ilusa punkti.

Otsisime juba Urmasega ooperit, mida vaatama minna. Tahaks ooperit „ Juudit“ näha, ju me läheme ka.

Üht koma teist sai tehtud-nähtud-kuuldud

Nädal möödus meeletult kiiresti ja tegusalt.

Kolmapäev-neljapäev koolitus. Kordamine on tarkuse ema!
Neljapäeval filmi „Meeletu” esikas. Ootamatult OK film.
Neljapäeva õhtul tüdrukute mokalaat Merle juures.
Reedel „Heade ideede päev” partnerturunduse teemal. Tööalaselt väga tervitatav ja vajalik seminar.
Reede õhtul FIBIT ja Ministry of Sound Stereos. Viimane ei olnud kirkam kriit karbis, sel korral oli kohe eriti palju rahvast. Aga sõbrad päästsid õhtu :)
Laupäeval – maha visatud päev...teadagi miks...
Pühapäeval Kumu pärastlõuna, kus Andres Kurg tutvustas Jüri Okase "Väike moodsa arhitektuuri leksikoni" ja õhtul Von Krahlis „Faust”. Etendus väärib vaatamist!

Ja nüüd põnevusega uude nädalasse. Kindlasti tuleb hea nädal.