Läinud nädalavahetusel käisime Vene Teatris vaatamas Dostojevski „Onu unenägu“ ja Vanemuises balletti „Onegin“. Kaks täiesti erinevat žanrit ja kaks erinevat elamust. Neid kahte ühendas vaid suur vene hing.
Onu unenägu.
Laval: Etendus kestis üle kolme tunni. Aeg möödus märkamatult- tükk oli sisutihe, laval head näitlejad ja dostojevskilikult ehe vene elu. Lavalt ei puudunud kirglikud armastus- ja tülitsemisstseenid (loomulikult noaga hooplemine); klatšivad baabad, rikastumine teiste arvelt, enesepetmine jne. Kõik tundus kuidagi nii ehe. Tihti oleks tahtnud valjult öelda „no nii ongi!“. Äärmiselt andeks Herardo Kontreras oli minu vaieldamatu lemmik. Ta läks rolli nii sisse, mängis nii tõetruult ja lõpus ma juba hakkasin kartma „onu“ surma. Pärast etendust oli kahju, et see kõik läbi sai. Njah, Vene Teatris töötavad suurepärased ja andekad näitlejad, sain sellele taas kinnitust. Tuleb vaid tänulik olla, et teatris pakutakse sünkroontõlget ja eestlased saavad sellest osa (ennustan, et saalis olid ca ¼ eestlased). Soovitan soojalt leida meelepärane tükk ja minna.
Saalis: See oli teine teater. Seal on kohe kõik teistmoodi. Alates sellest, et aeg-ajalt välguvad fotoka välklambid. Pildistatakse üksteist ilusa teatri interjööri taustal lõpetades sellega, et etenduse lõppedes läheb igaüks ise oma lilli viima. Aga kuna päris üksi ei julge, siis võetakse kaaslane kah kaasa- seltsis segasem. Ühesõnaga üks suur voorimine, mis on kummaliselt naljakas. Sel korral oli etenduse lõppedes saal krampis. Ma ei oska seletada millest, ei tunne seda hingemaailma. Võib-olla äratundmiskurvastusest…
Onegin.
Laval: Vene professionaalide loodud ja tantsijate teostatud - ilu ülevus, väljendusrikas miimika ja oskus väga hästi tantsida. Kõige enam nautisin Tatjana (Hayley Jean Blackburn) ja Onegini (Antonio Ayesta) duette ning Onegini ja Lenski (Ilja Mironov) ühiseid etteasteid (nt duell). Võhikule jäid silma ka väga üksikud konarlused, aga ma ei hakka siin targutama, jätan kiivalt enda teada :) „Onegin“ mu südant kohapealt ei liigutanud, aga olen väga rahul, et Tartu teekonna ette võtsime ja tegime endale ühe nauditava õhtu.
Saalis: tore oli kuulda vene keelt, mida naljalt Vanemuises ei kuule. Pealkiri ja tegijad meelitasid ja teevad seda ka läbi hooaja. Kift integratsioon :)
Ainult üks asi ei mahtunud sel õhtul pähe, miks küll inimesed vastuvõtul õgivad. Ma siiralt usun, et kõik külalised jaksavad endale koju süüa ost, aga ikka ahnitsetakse nagu oleks viimane päev käes. Meenub üks Urmase kirjutatud jutuke. Olen temaga natukene nõus, aga paljuski siiski liiga radikaalne seisukoht.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar