Mäletan aastataguseid multikaid, mis kohe üldse ei väärinud vaatamist, rääkimata kriitikast. Nüüd lähen rõõmuga neid kinno vaatama :-)
Eile toimus Animafestivali avaseanss, kus linastus 3 nukufilmi.
Filmid, mis iseloomustavad kõige ehedamalt Eesti ühiskonnas ja sotsiaalses sfääris viimase paarikümne aasta jooksul toimunud muutusi: Rao Heidmetsa „Papa Carlo teater“ (1988), Riho Undi „Kapsapea“ (1993) ja Priit Tenderi „Rebasenaine“ (2002).
Saalis istusid teadlikud elemendid ja siis võib-olla mõned üksikud minutaolised, kes lihtsalt pulli pärast läksid multikaid kaema. Hiljem, aftekal kuulsin esimest korda nimesid, kes on noored „tegijad” animafilmide vallas ja suure tulevikuga. Vot siis, olen nagu koti sees elanud.
Ja eilse teema lõpetuseks võiks öelda, et mõned kohe oskavad üllatada, positiivselt loomulikult!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar