Eile maandus Tallinna lennujaamas Brüsseli lennuk ja saabus kauaoodatud Ivi. Meil oli kokkulepe, et lähen talle vastu.
Kell südaöö saabus sujuvalt, hoidsin sõpra külas kinni ja ei lasknud teda ära. Niipea kui kõne saabus, hüppasin tossudesse ja autosse. Võta näpust, aga auto ei käivitunud. Kuidagi tuttavlikud hääled… Urmas on õpetanud kuidas bensupumpa kuulatada ja mis järeldusi teha. Kõhutunne ütles, et kõik on vist korras, aga bensiiniga on kehvad lood. Hüppasin teise autosse ja sõitsime lennujaama.
Ivilt saabus SMS, et tal läheb kauem, pagas pole Brüsselist Tallinnasse jõudnud ja kirjutab avaldust. Ei ole võimalik, et kell 00-01 öösel juhtub nii palju ebameeldivaid asju!!! Me ei osanud muud teha, kui väga palju naerda ja välja mõelda järgmisi õnnetusi sel ööl.
Kui Ivi oli õnnelikult autos, sõitsime suurepärase plaaniga Statoili – ostame 4l pesuvahendi ja tangime kanistrisse nagu vanad mopeedimehed muiste! Ostsime ära ja võtsime nõuks jännata kodutänavas mitte Statoilis. Viskasime kanku autosse ja istusime ise järgi. Mille peale Ivi küsis väga tagasihoidlikult, kas me bensu ei võtagi? :-)
Villimised, niristamised, kallamised tehtud, läks ka auto käima.
Bensunäidik tuleb taas korda teha…
2 kommentaari:
Eelpoolkirjeldatu kõlab kui blondi jutt või anekdoot vetehüpetest- homme veel parem, homme pannakse vesi ka sisse:) Aga noh mis siin ikka "kohuke" peaasi, et huumorimeelt ei kaota:)
Ja mina sain Annelilt musta bareti pähe, mis Eestimaisesse kliimasse nii ilusti passis. Villimistel ja niristamisel ja kallamistel oli abiks suur nael, pooleks lõigatud plastikpudel ja kuus kätt asja kallal. Ei paistnud üldse ju väga kahtlane kamp kella ühe-kahe vahel öösel Pelgulinna tänavatel? :-)
Postita kommentaar