PÖFF- start!

Võeti näpp, aga mina andsin käe, kuni küünarnukini.
Sel nädalavahetusel algas minu esimene PÖFF.

Nähtud filmidest:

5 punkti: Estrellita (Sloveenia, Saksamaa, Bosnia-Hertsegoviina)
2.12, Kinomaja.
Hingematvalt kaasakiskuv muusika koos suhteilu ja –kurbusega. Pinge oli nagu sinusoid, mis lookles mööda filmitelge ja kordagi ekraanilt ei kadunud. Suheterägastik oli siiruviiruline ja ootamatu. Nagu ikka, kõik lõppes hästi! Aga siiski ei olnud tavapärane film, sest õnnelikule lõpule ei eelnenud traagikat, millest kõik pisarsilmis oleks kangelastena välja tulnud. Mina tulin vaid niiskete silmadega kinost välja.

4 punkti : Armastuse hambad (Hiina).
1.12, Vene Teater
Ma ei oodanud sellest filmist nii palju soojust, avatust ja armastust… Hille kommenteeris tabavalt- kujutad ette, nad rääkisid ja nii palju! Lihtsalt piinlik endalegi tunnistada kui väga olen oma stampides kinni, teen üldistusi ja arvan palju ja valesti. Filmi vaatamine ja vaatajate vestlus režissööriga aitas minulgi vabaneda mingisugustest nõmedatest eelarvamustest…

3 punkti: Planeet (Rootsi).
1.12, Kumu.
Järjekordne globaalprobleeme käsitlev filmike. Minu kõrged punktid saab väga ilusate võtete ja montaaži eest! Pärast filmi oleks mõtteks end klaasi veiniga uimastada ja magama minna. Kõhe on. Uh.

2,5 punkti: Prügisõdalane (Inglismaa).
2.12, Rahvusraamatukogu.
Tsiteerin Andris Feldmanist: Film pakub emotsionaalset kaasaelamist neile, kes juba on oma käe rohelisele eluviisile andnud, ning ärgitab mõtlema neid, kes veel oma linnamaasturi igakuise liisingumaksega maadlevad. Kui kogu inimkond mõtleks kasvõi üks sentimmeter selliselt nagu filmi peategelane, oleks maailm palju ilusam…

1 punkt: La France (Prantsusmaa).
1.12, Vene Teater.
Ma ei mõistnud selle filmi püanti, aga sellele vaatamata ei tulnud kordagi pähe varem saalist lahkuda. Sõjafilme ei näe väga tihti, eriti veel neid, mille vahele on istutatud romantilisi laulukesi. Lauljaks muidugi mustpõskesed desertöörid, kes unistavad Atlantisest.