Tööpäev läbi ja kimasime hea sõbraga KUMUsse, sooviga ära vaadata tänapäeva kunstnike vaimusünnitused. Tagasihoidliku näituse nimi oli Kaheksakümnendad sulgudes. Mäletan seda aega hästi – alates Gorbatšovi viinakeeluga (mu ema töötas sööklas), lõpetades uudistega, et Tallinnas toimuvad öölaulupeod ja me vist saame vabaks.
Väikese näituse peale kulus ootamatult palju aega. Otsisime sümboleid, sõnumeid ja tekitasime peaaegu iga pildile oma loo. Olles selle ajastuga paremini kursis kui näiteks 20 sajandi esimese poolega, oli see päris lihtne. Olime sealjuures nii tähtsad ja uskusime teineteise legende :-) Kahjuks läks lõpp käest ära, sest heatahtliku ja kojuigatseva pilguga saaliteenindajad põrnitsesid altkulmu ja palusid mõttes, et need kaks uudishimulikku ja tigukiirusel liikuvat inimest saalist lahkuksid. Näituselt võtsin kaasa soovi muretseda endale kiiremas korras laste „Kalevipoeg“ ja see läbi lugeda.
Vahepeatus Nokus. Kodused kotletid ja piim.
Hoolitsesime selle eest, et päev saaks väärika punkti. Lihtsalt midagi ilusat ja avastamata. Hotelli Telegraaf lobby? Hea cappochino! Oioi kui uhke! Kaerakäkid olid kohvi hinna sees. Aga veel? Hinna sees oleks võinud olla näiteks ilus küünlaalus, raamatud kaminasimsil, maalid seinal, peen suhkrutoos. Noh, kliendi vabal valikul 1 ese. Kohvi maksis 50 krooni ja 1 ese pealekauba oleks kuidagi normaalne tundunud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar