Tänase päeva üks väljakutse oli leida parkimiskoht Gustav Adolfi Gümnaasiumi juures, et jõuda õigeaegselt Eesti Kontserdi hooaja pressikale ja väga ilusa Mederi saali sisseõnnistamisele. Kõik läks plaanitult, isegi väga hästi. Sain tuttavaks inimesega, kellega tutvust olin ammu oodanud. Good! Ja muidugi Eesti Kontsert ja tema tegemised, kevadesse jääb eriti magus maiuspala, nämm.
Ahjaa, auto parkisin Kooli tänavale sellisele hoovitaolisele maalapile, kõik oli vinks-vonks. Pärast kahetunnist üritust kepslesin rõõmsal sammul auto juurde. Ja mida ma näen?! Üks Ford Sierra tahab koha sisse võtta mu auto esiistmel?! No kohe täiega, gaas peal, pleki krägin, mina jooksen, prõmmin vastu Sierra juhipoolset aknaklaasi ja vererõhk tõuseb. Välja astuvad vanem proua ja tema tütar (täheldasin silmatorkavat sarnasust).
Minu suunal esimene nõue (kaagutaval toonil): Tunnistage end süüdi! Teie olete ju süüdi, et ma teile otsa sõitsin! Siia pole kunagi mitte keegi selliselt autot parkinud!
Teine nõue (kaagutaval toonil): Makske mulle otsemaid kinni mu katkine stange ja tuli.
Ma olin arvatavasti universumi kõige rahulikum inimolend, sest ma teadsin, et ma pole süüdi. Hakkasime maid jagama. Ei saa kaubale, sest nad nõuavad minult jätkuvalt süü tunnistamist ja nende auto parandamist, arvatavasti seal ja kohe! Helistan nõutult 110 ja palun abi. Mida teha kaagutavate naistega, üks hullem kui teine (noorem oli agressiivsem, vanem ähvardas lisaks kohtuga). Sõbralik 110 palus rahumeelse kokkuleppe saavutamist. Kurvastasin infoga, et oleme u 20 min maid jaganud ja tulemusteta. Liikluspolitseiga läheb aega, no mis siis ikka, ootame! Umbes 5 min pärast helistas politsei tagasi ja palus kohtuga ähvardajaga juttu vesta. Taas lootusetu. Tuleb politsei. Siis sai kohe täiega nalja, liialdamata. Tädid nõudsid, et politsei teeks mulle trahvi ja kui politsei teatas, et tal pole alust siis teatati kriiskaval häälel „ahniiii, te olete tuttavad?!“ Kahju, et ma ei oska kirjalikult ja emotsioonidega edasi anda seda seletust, miks Sierra mulle sisse sõitis ja neid kõiki süüdistavaid lisasid juurde. Politsei oli äärmiselt sõbralik, kannatlik ja andis 41a sündinud tädile mõista, et kui ta ei suuda oma universaal Sierrat manööverdada, siis on paha lugu küll. Siis ta tuletas meelde, et ka Sierral on 3 tahavaatepeeglit, mis on mõeldud vaatamiseks :)
Umbes 1 tunnine saaga lõppes sellega, et tädi nõustus oma süüd allkirjaga tõendama. Aga tõenäoliselt olen siis varsti kohtusse minemas, sest mina olen süüdi, et ma auto Kooli tn parkisin ja võib-olla saan veel karmima süüdistuse – oman autot ja julgen sellega sõita! :-)
3 kommentaari:
:)))
Lisaks kõigele oled sa süüdi selles, et üldse olemas oled. Või on siiski selles süüdi Su vanemad, nii et äkki tuleb ka nendel kohtusse ilmuda? :)
oi Annelike, tean omast käest, mis tähendab hakata tegelema autoparandamise ja kindlustuse ja kõige muu jamaga (noh ja sinu puhul siis nüüd muidugi lisaks kohtuga ka ;-)) . Aga sinu jutt oli sellegipoolest nii naljakas, kindlasti üks nendest tulevastele põlvedele rääkimise lugudest :-)
To: Kaja
Arvatavasti sellest on veel vähe:) Pean oma auto loovutama prouadele ja nii korvan nende hingetraumad:)
To:Ivi
Asjad liiguvad kuidagi imekiiresti, imelik kohe!
Eile kella 18 paiku näitasin autot plekksepale, täna olla kindlustusfirma juba garantiikirja teele saatnud ja homme ehk saan remondiaja. Hoian Sind kursis :)
Postita kommentaar