Eile, päikselisel päeval seadsin sammud justkui tööle. Aga mitte päris. Telliskivi Loomelinnaku hoovis oli kuhjaga müüjaid ja ostlejaid, Kirbuturg oli täies hoos.Kirbuturud (ja üleüldse sekkarid) on minu jaoks natuke võõras teema. Tavaliselt ma undan, kui keegi ostab endale võileivaraha eest midagi toredat. Oma praktilise meele juures kannaks vabalt hilpe, millel mitu elu. Aga kui asju kastidest ja stangedelt üles ei leia, siis pole midagi teha... Vähemalt oli nii seniajani. Telliskivi kirbukad on hea silma ja spetsiaalse soolika väljaarendamise koht. Kirbukatel hakkas oluliselt ladusamalt minema kui adusin ära sobilike riidekuhilate indikaatorid. Kauplejat tuleb juba distantsil piiluda. Nii et pea kuklasse! Müüja olemise ja riietuse järgi saab oletada mis hilbud müügil. Asi toimib. Eriti veel suuruste osas. Mina oma pikkuse juures ei peaks aega raiskama leti ääres, kus müüja pikkus on 155 cm ja kaal 45 kg. Kui isegi kahtlustades korraks peatuda, siis tunneb nukuriided ära kui ühtainsat t-särki liigutada. Teine oluline asi - ole marurahulik!
Eilsest saagist rääkides, siis see suur ei olnud, aga selle-eest asjalik. Ostsin pool-kolleegi käest kobeda musta kleidi 10 krooniga. Ise rahul.
Täna aga käisime Estonia Turupäeval ja Urmas ostis väga suure hunniku pileteid. Selle majaga on rahu majas kuni märtsini. Coppelia pileteid ei kiirustanud ostma. Uut tükki võiks vaadata Jõhvi Kontserdimajas, hea põhjus itta minna ja sõbrad ka rõõmsad.
Illustreerivad pildid tirisin Postimees.ee-st.
Autor: Peeter Langovits
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar