Eerik Haamer Kumus

Täna täitsin tühimikku. Kuulasin kahetunnilist loengut Eerik Haameri eluteest ja loomingust. Kumu näituse ekskursiooni viis läbi kuraator Reeli Kõiv. Tõeline nauding oli kuulata kunstiteadlast, kes on paar aastat näitust kavandanud, koostanud märkimisväärse Eerik Haameri loomingut käsitleva teose ja ka juba 80ndate lõpus kirjutanud kunstnikust oma lõputöö. Tänaseni oli Haamer mulle meeldejäänud tööga „Angerjapüüdjad“ , siis nüüd on pilt palju kirkam. Tema vibalike figuuridega tööinimesed on äratuntavalt sarnased; tema Ruhnu motiividel maalid justkui elustavad saareelu ka nendele, kes pole oma jalga saarele tõstnud; inimgruppides leiab üles alati ühe mõtliku ja seltskonda eirava inimese; läbi kümnendite võib leida sarnaseid maale, mille erinevus seisneb teostuses; tema loodusmaalides leiab varjatuid figuure.

Vaadake neid silmi, hämmastav sarnasus!
Eerik Haamer „Noor ema (Ema)“, 1940.
Kaarel Liimand „Eerik Haameri portree“, 1939.




Lummav.

Näitus on avatud 12. oktoobrini.
Kiirustage, sest see on vaatamist väärt!