Laupäeva päev oli nagu laupäeva päev ikka. Õhtu oli teistmoodi.
Käisime klaverikontserdil. Minu elu esimene kontsert, kus laval vaid klaver. Stephen Hough, inglise geeniusest pianist oli õigeim valik – nii tõeline, nii maiesteetlik. Aeg-ajalt rändasid mu mõtted samadel radadel nagu U-l. Aeg-ajalt lasin pilgul libiseda teise korruse rõdule, kus esimeses reas istusid neli verinoort inimeset. Tõenäoliselt tulevased klaverimängijad ja arvatavasti jälgisid mängija kätetööd. Piia viitas Rein Rannapile, kes oli ühe parimatest positsioonidest saalis sisse võtnud, et näha kõike mida saalisviibija üldse kopaktselt näha saab. Kontserdi lõpetas Chopini looming ja tundsin katarsise ilminguid. Mida see tähendab minu jaoks? Seda, et see oli mu esimene, aga kindlast mitte viimane klaverikontsert.
Pärast kontserti leidsime end Kultuurikatlast. Seisime kolmekesi ukselävel, seljas piduriided. U veel eriti, must väga elegantne ülikond, valge pluus ja lips. Meie Piiaga olime lihtsalt ilusad. Olime sattunud Õunpuu uue filmi "Püha Tõnu kiusamise" võtetele. Vaadates saali ja inimesi, tundus, et oleme täiesti eksinud. Hetke pärast leidsime üles kutsuja ja liiatigi astus juurde keelgi sebija, kes palus lahkesti lauda minna,. Tundus et oli inimeste kriis ja iga „keha“ oli vajalik. Järgnevad tunnid olid väga meeleolukad. Ja palju toredaid inimesi. Ja palju nalja.
Käisime klaverikontserdil. Minu elu esimene kontsert, kus laval vaid klaver. Stephen Hough, inglise geeniusest pianist oli õigeim valik – nii tõeline, nii maiesteetlik. Aeg-ajalt rändasid mu mõtted samadel radadel nagu U-l. Aeg-ajalt lasin pilgul libiseda teise korruse rõdule, kus esimeses reas istusid neli verinoort inimeset. Tõenäoliselt tulevased klaverimängijad ja arvatavasti jälgisid mängija kätetööd. Piia viitas Rein Rannapile, kes oli ühe parimatest positsioonidest saalis sisse võtnud, et näha kõike mida saalisviibija üldse kopaktselt näha saab. Kontserdi lõpetas Chopini looming ja tundsin katarsise ilminguid. Mida see tähendab minu jaoks? Seda, et see oli mu esimene, aga kindlast mitte viimane klaverikontsert.
Pärast kontserti leidsime end Kultuurikatlast. Seisime kolmekesi ukselävel, seljas piduriided. U veel eriti, must väga elegantne ülikond, valge pluus ja lips. Meie Piiaga olime lihtsalt ilusad. Olime sattunud Õunpuu uue filmi "Püha Tõnu kiusamise" võtetele. Vaadates saali ja inimesi, tundus, et oleme täiesti eksinud. Hetke pärast leidsime üles kutsuja ja liiatigi astus juurde keelgi sebija, kes palus lahkesti lauda minna,. Tundus et oli inimeste kriis ja iga „keha“ oli vajalik. Järgnevad tunnid olid väga meeleolukad. Ja palju toredaid inimesi. Ja palju nalja.
Vaikust, võte!!!
За искусство
Kella 3 paiku lõpetasime kõik see kamp NoKus.
Piia, Oliver, Karli, Raul, +3 in, + meie.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar