pühapäev, august 24

Segadus juurtearmastuse ja uueihaluse vahel

Arhitektuurimuuseumis on keldrikorrus täis fotosid, mis aitavad meenutada Tallinnas lammutatud ja kohe-kohe elutee lõpule jõudvaid maju. Olen pealinnas elanud 14 aastat ja see on piisav aeg, et unustada kunagi nähtut. Jalutasin eksponaatide vahel ja minu sees tekkis paras segadus.


Olen pigem sedatüüpi inimene, kes ei söösta allkirju andma millegi lammutamiseks, et asemele tuleks uus ja uhke. Armastan vanu ehitisi, milledel oleks poognate viisi lugusid rääkida. Kõike seda kirevat on ümberringi nii palju, olgu siis vähemalt hooned vanad ja ajalooga... Austan juuri, mis on sügaval. Eksponaattahvlitelt lammutatud majade nimekirja lugedes tuli võdin peale. Neid hooneid, millede surma üle on otsustatud Tallinna LV-s, on hämmastavalt palju. Teades, et seal taga on paljuski rahateenimise eesmärgil tehtud otsused, tuleb kurbus peale.
Ja-jaa, ühelt poolt annan endale aru, et miski siin maailmas ei ole jääv ja uuendustega tuleb kaasas käia. Mõistan, kui tegu on vanade pehkinud puumajadega, tuleb nad maha lammutada, elamiseks pole seal enam ruumi ega kohta. Aga miks me ei võiks vanu maju (eriti eestiaegseid) taastada oma originaalkujul? Põhjuseks on kindlasti ebapraktilisus, sest need ruumid ei toodaks piisavalt raha. Või näiteks Sakala Keskus. Muidugi olin lammutamise vastu. Nüüd aja möödudes olles töötanud Raadiomajas, mõistan, et vana uueks vuntsimine ei ole ratsionaalne. Samas tahtnuks hirmsasti, et Sakala oleks jäänud alles. Võta sa siis kinni…

Näitus "Lammutatud Tallinn 1991–2008"

2 kommentaari:

Oliver ütles ...

Reklaam müüs. Lähen vaatama seda näitust.

Anneli ütles ...

Lahe! Usun, et jääd ka rahule. Põnevat vaatamist on üksjagu!