Tegemisi ja mõtteid Hiiumaalt

Paopes, teeveerul on 19. sajandi alguses ehitatud talumaja, meie kõigi poolt armastatud Kulla suvekodu. Vaatamata sellele, et maja on aegade jooksul palju tuult ja vatti tunda saanud, seisab ta vapralt püsti. Maja on ajastutruu nii seest kui väljast. Selles pesitseda oli ainult suur nauding.

Hiiumaa tekitas palju emotsioone ja skaala oli lai…

Kulla ja noorte emade laager
Kulla on mulle väga kallis ja eriline inimene, tema avas mulle maailma, millest polnud mul enne aimdust.

Kulla korraldab kaheksandat hooaega suvelaagrit (millest 6 on teoks saanud tema enda talus, kaks viimast Viskoosal). Läbi suve on olnud laagris väga erinevate elulugude lapsed/noored. Minu puhkuse ajal said kokku emad, kes on sünnitanud ajal, mil nad olid veel ise lapsed (ca 15 eluaastat). Olen tüdrukutega põgusalt kohtunud ka Caritase kloostris ja perekeskus toimunud üritustel. Tüdrukute elulood on õnnetult kirjud (palju kaotuskogemusi, hülgamisi jne jne jne). Veetsin kõik päevad mõned tunnid laagris. Kaasnevad emotsioonid olid seinast-seina. Olen sotsiaalselt väga tundlik…karmid lood ja kurvad elusaatused…uhh. Vahetpidamata analüüsisin ja kalkuleerisin tüdrukute edasist saatust. Paljudel neist pole kodu, elatakse varjupaigas ja-kus-juhtub. Nii elavad ka nende väikesed lapsed… Vaatamata kurvale poolele, oli laagris ka palju rõõmu. Hoolimine üksteisest, üksteise lastest oli tuntav ja silmaga näha. Nad olid avatud kõikideks ühistegevusteks. Isegi mina sain käsitöötunnis käe valgeks, õigemini mustaks.

Puhas rõõm oli tüdrukutega aega veeta, nendega koos meisterdada ja rõõmustada. Palun, et neil kõigil läheks hästi…

Paradiis, õigemini Surfiparadiis

Sain taas tunda Ristna tuult ja päikest. Naudin seda Eestimaa ääremaad ja merd. Ristnas olen saanud oma elu kõige kõvema adrenaliinilaksu- väga kõva tormiga merel. Eiei, ma ei olnud jeti roolis, olin „vanajumala“ selja taga kaasreisija. Ristna lahedad mälestused viivad mind ikka ja taas sinna tagasi. Kahju, et sel korral merele ei saanud. Kui päike välja tuli, tuul vaibus, oli suur grupp kohal ja ma lihtsalt ei pääsenud löögile.

Geopeitus
Üle pika aja mängisime geopeitust. Edukalt sai üles leitud Hiiumaa neli aaret (Dagö, Militaarne Hiiumaa, Ando-Liisa, Naerusuu), ühe otsingul loobusime, sest ei viitsinud kive kaevata. Nendest neljast sai Dagöga kõige rohkem ka nalja. Nimelt olime juba alla andnud aardeotsingule. GPS juras, vihma sadas jne jne. Enne äraminekut palusin endast teha ühe foto. Võtsin siis poosi sisse ja tokisisin jalaga puujuurealust. Toksisin-toksisin ja oh näe imet, toksisin kauaotsitud aarde välja! Nii juhuslikult pole ma küll ealeski ühtegi aaret leidnud.
Militaarne Hiiumaa oli vägev nagu ikka kõik nõuka sõjaväe poolt maha jäetud katakombid. Sukeldusime maa alla, tuustisime läbi kõik toad ja leidsime aarde. Naerusuu aare asub Ristnas endise sõjaväebaasi territooriumil. Olen seda kohta paar-kolm korda öösel külastanud (Surfiparadiisi kliendiüritused) ja nüüd sain ka päeval jäänukid ära vaadatud. Kuna meil ei olnud legendi kaasas ja ma ei mäletanud kõikide parimate kohtade sissepääsuavasid, on põhjust taas tagasi minna.

Ja lisaks kõigele lihtsalt puhkus ja sisekaemuslik olemine.
24.-27. juuli 2007