Eile käisin Estonias Põhjamaade Sümfooniaorkestri hooaja lõppkontserdil "APOCALYPSIS".
Ma ei jõudnud enne kontserti kava lugeda. Olin kuulnud Tõnu Kõrvitsa „Thule eleegiad” mõned minutid, kui sain aru, et see peab olema lugu eestlastest. Lugesin kava ja oligi.
R. Straussi “Don Quixote”. Kava kirjutas, et see on nö copy-paste raamatust, mis on nootideks kirjutatud. Hing kriipis, oleks tahtnud olla raamatut lugenud, et paremini emotsiooni tabada.
Erkki-Sven Tüüri Sümfoonia nr.6 oli muljetavaldav - nii detailne ja kihiline. Tõmbas seest ikka paar korda õõnsaks.
Ja mis mind selle kõige ilusa juures närvi ajas? Ma ei oska seda muusikat teadlikult kuulata. Ma ei leia hoobilt mängivaid pille üles, rääkimata sellest, et oskaks neile kõikidele nimesid anda...
Minu jaoks on ainult emotsioon, kas hakkab põlv värisema, silma tikub pisar ja seest on õõnes.
See mind ei rahulda, tahan enamat. Ja saan ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar